Haapsalu õudusloo algus

Oli imeilus päev, kui me Eliisi ja Eleriniga Haapsalu poole sõitsime kaasas palju heade inimeste annetatud kingitusi uuele vastavatud Läänemaa loomade varjupaigale - et viimaks ometi oleks ka Haapsalu loomadel võimalus, mida senises varjupaigas kunagi polnud!

Sealsamas, pidukringlit nautides, jõudis meieni kohalik kassikoloonia lugu. Ei midagi enneolematut -  õnnetuseks on terve Eesti neid täis. Aga otsustasime siiski vaatama minna, sest väidetavasti toimetab tädi Reet nende kümnete loomadega, kelle linn kuus aastat tagasi loomasõpradele kaela määris, päris üksinda. Jah, just määris, sest vastasel juhul oleks nad linna varjupaigas hukatud. Need on needsamad Kastani metsa kiisud, kellest ajakirjanduseski juttu olnud - kes kuus aastat metsas elasid ning kuhu ikka ja jälle mõni üleliigseks muutunud lemmik juurde poetati. Tädi Reeda kavatsus oli hea, kuid aastatega oli olukord käest läinud. Kes suudakski väikeses garaažis ligi 20 kassiga üksi toimetades hakkama saada? Et kõik nad oleksid neutraliseeritud, kiibistatud, vaktsineeritud, toidetud ja ravitud. See pilt, mis meile avanes, oli enam kui õõvastav. Ruumide olukorrast pikemalt rääkida ei tahakski - nii hirmus oli see mustus ning hais, mis silmist pisara välja pigistas.. Toit ja jook oli kiisudel küll vähemalt korra päevas olemas, kuid silmad mädanesid peas ühel ja teisel. Silmnähtavalt tiineid oli vähemalt kolm, hiljem selgus, et paar olid juba poeginud - pojad mõistagi hukkunud. Kassipoegadest oli ellujäänuid vaid üks, temalgi üks silm peast mädanenud. Mõni loom suri paari päeva jooksul kohapeal ilmselt haiguse tagajärjel, mõni hiljem operatsioonilaual. Kurioossel kombel leidis kohapeal käinud kohalik veterinaarametnik, et kõik on korras...

Mõistsime, et peame midagi tegema. Me ei saanud seda nii jätta! Haarasime kaasa mädaneva silmaga kassipoja, mõned tiined. Osad saime ajutiselt viia vastavatud Läänemaa varjupaika, kes aitas kiisud ka kinni püüda ja kohalikus kliinikus Eesti Loomakaitse Seltsi rahalisel toel steriliseerida ning kastreerida. Mõned nurrikud tõime kohe Tallinnase - ühte ja teise hoiukoju, süda jätkuvalt valutamas nende pärast, kes veel kohapeale jäid. Tädi Reet otsustas vahepealsel ajal, et ta on liiga väsinud ja tagasi sinna enam ka opereeritud loomi võtta ei taha, et Läänemaa äsjaavatud uute ruumidega varjupaik oli niigi me kolooniakasse täis ning ükski MTÜ kassipojabuumi ajal paarikümnest haigest, osalt tiinetest kassidest midagi kuulda ei taha, ei jäänudki meil muud üle, kui luua omaenda MTÜ, mis sai nimeks MTÜ Nurru Ometi.

Meie püüd on kõigile Haapsalu koloonia kassidele ja teistele meieni jõudnud kiisudele - kokku ligi 30nele - jõuluks kodud leida. Nii palju on meil praegu jõudu, et nendega tegeleda, et ravida, toita ja sotsialiseerida. Me anname endast parima, aga ka siis jääb veel veidi puudu. Ruumid, kus loomad elama hakkavad vajavat siit ja sealt veel tublisti nokitsemist. Raviarvete tasumisel vajame abi. Ja lõpuks me vajame abi, et neil kiisudel, kel kunagi kodu olnud pole, saaks olema päriskodud. See on väike missioon, kui seal sees olles tundub, et ikka päris suur. Seega, kui Sul on mõtteid, kuidas meid aidata, siis palun anna endast meile teada: nurru.ometi@gmail.com või kirjuta meile läbi meie FBi lehe!